Väikese maadeavastaja seiklused: vaadake, mida ma nüüd oskan!
Tere, ema ja isa!
Ma pean teile midagi rääkima... Ma olen päris hämmastav! Iga päev õpin ja avastan midagi uut. Ma pole enam see väike, arg beebi. Ausalt öeldes, kui meie elutoas korraldataks suurima seikleja võistlus, võidaksin ma kindlasti. Tahate teada, mida ma juba oskan? Kuulake nüüd!
Väikelaste ekspeditsioonid (0–2 aastat): väike avastaja liikumas!
Alguses olin ma natuke nagu tõuk. Ma roomasin ringi ja mõnikord veeretasin end selili. Siis sain aru, kuidas neljakäpakile tõusta, ja äkki muutus kogu maailm palju huvitavamaks! Nüüd suudan ma oma mänguasju kindlalt käes hoida ja neid põrandale visata (sellest ei saa ma kunagi tüdineda!).
Minu suurim võit? Minu esimesed sammud! Alguses tundus, et mu jalad ei kanna mind, aga nüüd jooksen nagu tuul... noh, peaaegu. Ja iga päev treenin oma koordinatsiooni ja tasakaalu, ilma et ma seda ise märkaks.
Kolmeaastane hüppaja: liikumise meister!
Ma ei pea enam treppidel su kätt hoidma. Ma kõnnin ise ja vahetan isegi jalgu. Ma oskan kohapeal hüpata ja mõnikord isegi ühel jalal tasakaalu hoida! Kolmerattalise jalgrattaga sõitmine? Lihtne.
Ma oskan palli visata ja püüda, isegi kui see ei pruugi alati täpselt sinna maanduda, kuhu ma tahan. See on lihtsalt osa mu salajasest strateegiast. Ja kui ma jooksen ja hüppan üle takistuse, tunnen end nagu tõeline superkangelane.
Kõik see on osa mu esimestest tõelistest liikumisega seotud seiklustest ja ma naudin seda iga päevaga üha rohkem.
Nelja-aastane akrobaat: seiklus täies hoos!
Ma oskan ettevaatlikult mööda maas olevat joont kõndida. Kui kahe kõrghoone vahel oleks köis, siis ma ilmselt suudaksin seda ületada (noh.. võib-olla ootan veel veidi). Ettepoole kukkumine? Muidugi! Kaugushüpped? Pole probleemi! Ja ma jooksen nii kiiresti, et mind on peaaegu võimatu kinni püüda.
Parim osa? Ma suudan takistusi vältida nagu ninja. Ma hakkan ka aru saama, kuidas jalgrattaga sõitmine ja suusatamine toimivad. See on tõeline seiklus. Iga päev harjutan uusi liikumisoskusi. Varsti suudan ma korralikult vette hüpata või uisutada ilma kukkumata. Loodetavasti.
Viieaastane meister: peaaegu superkangelane!
Ma hüppan ühel jalal nagu känguru (jah, ma tean, et nad kasutavad kahte jalga, aga ikkagi). Ma tavaliselt eristan vasakut ja paremat poolt. Ma oskan isegi tagurpidi kõndida, mis on väga kasulik, kui keegi mind taga ajab (eriti isa, kui ta kahtlustab, et ma midagi maha kukutasin).
Kui ma hüppan hüppenööriga, oskan ma jalgu vahetada ja teha kümme hüpet järjest. Jee! Ja pall? Ma oskan seda visata ja õiges suunas lüüa. Parim osa? Ma oskan ujuda, jalgrattaga sõita, uisutada ja suusatada. See kõlab peaaegu nagu väike olümpiavõistleja, eks?
Ja veelgi enam. Kui ma tõesti keskendun, suudan palli kõrgele õhku visata ja uuesti kinni püüda. Vähemalt enamasti. Niisiis arvan, et minu füüsiline areng on õigel teel!
Iga päev toob kaasa uue väljakutse!
Iga päev tundub nagu uus aardejaht. Ma ei tea kunagi, mida ma järgmisena suudan! Ja tead mida ma vajan? Lihtsalt ruumi mängimiseks, veidi julgustust ja sinu kannatlikkust.
Nii, mida me homme harjutame? Lompide üle hüppamist? Diivanile ronimist?
Mis iganes see ka poleks, saab see olema järjekordne suurepärane seiklus. Sest kui mul on piisavalt liikumist, mängu ja rõõmu, õpin ma kõige paremini. Ja pidage meeles, kallid vanemad – igal lapsel on oma rütm. Kui ma midagi kohe ära ei õpi, ei tähenda see, et ma seda kunagi ei õpi.
Kõige tähtsam on, et te naudite koos minuga mu väikseid (ja suuri) võite. Ilma teieta ei oleks see seiklus kaugeltki nii imeline.
Teie väike tšempion!